Theme song

Seoses audioblogiga tegin ma endale theme song’i. Põhimõtteliselt mängisin ma kitarriga lihtsalt otse arvutisse selle ja umbes 2milj-dal korral õnnestus see korralikult ära teha.

Neid on kokku kolm, sest ma ei oska otsustada milline parim on. Paiknema hakkavad nad iga helisalvestuse alguses nö. sissejuhatusena.

Ootan teie kommentaare.

Audioblogi

Tere! Kuula mu esimest blogi vormis helisalvestust.

12. jaanuar ‘10

Teine koolipäev. Täna oli hea koolipäev, head ained – peale keemia. Põhimõtteliselt käisin ma ainult prantsuse keeles, keemias, kirjanduses ja klassijuhatajas. Seega oli suhteliselt mõnus. Kirjanduse õpetaja oli täna väga väsinud. Nähtavasti vahetuvad ta tütrel hambad ja ta mängib kogu öö.

Kui ma koolist koju jõudsin leidsin ma, et mul ei ole tuju rattaga sõitma minna. Seega ma võtsin raamatu ja lugesin üle 250 lehekülje The Sorceress’i ja natuke Rahavoo Kvadranti. Muud ma nagu täna teinud ei olegi. Homseks pole ka midagi õppida ja selle üle on mul ainult hea meel.

Tänane päev on olnud mõnus paus rutiinist mida veel tekkinud ei ole.

Naised lastakse ustest enne läbi, sest ukse taga on alati kirvega mees.

11 jaanuar ‘10

Esimene koolipäev uuel aastal. Kõik küsivad kuidas esimene koolipäev läks – vastan: “nii nagu iga teinegi, õppetöö jätkus.” Ja tegelikult miks peakski midagi erilist olema, meie geo õpetaja lausa ütles, et tema hea meelega lõpetaks üldse selle jandi ära ja võtaks vaheajad ära – on ju tore kui midagi pole oodata. Kindlasti.
Koolipäev oli kõvasti väsitav ja keemias jäi jälle 10 lk teha… Vähemalt on mul abimees olemas.
Hästi sai naerda ühe teatud inimese üle, emo-geek!

Käisin täna ka esimeses trennis üle kahe kuu. Olen ikka korralikult vormist väljas, aga vähemalt hakkas vaikselt jälle meelde tulema ja usun, et paari nädala pärast mäletan juba enamust. Siiski on naljakas vaadata kuidas kõik juba edasi on läinud ja arenenud. Peaks trenni särgi ka ära tellima, tekiks veidi profim tunne kohe. Siis muidugi tuleb kusagilt jälle kakskümmend euri välja kraapida. Polegi eriti kallim kui muud särgid poodides.

Ma ei kujuta ette kuidas ma järgmise vaheajani ära elan, juba praegu on tunne, et tahaks paar aastat magada. Hmm.. võib-olla on asi kaotatud režiimis. Eks aeg näita.

Prantsuse keelt arvestuseks õppima.

10. jaanuar ‘10

Niisis oli täna viimane päev enne vaheaja lõppu. Mõni kurvastab, mõni rõõmustab – mind tegelikult eriti ei huvta, sest see on paratamatus, ma olen selle koorma teadlikult võtnud ja ma kannan seda. Tänagi sai tehtud natuke koolitöid ja loetud raamatuid, eneseharimine on tähtis. Samas aga käisin ma ka korra vanavanemate juures ja šhoppamas. Jah, mina, shoppamas. See ei ole hea kooslus. Siiski sain õnneks kiiresti käidud ja garderoob on kahe pusa ja ühe t-särgi võrra rikkam.  Hiljem jutustasin netis natuke araablastega. Tegelikult ma ei mõista väga miks aga kui ma üks päev arvutisse otsustasin oma vanasse msni sisse logida leidsin ma, et minuga hakkas tundmatu inimene rääkima. Kuna tema ei tundnud mind ja mina teda siis me viisime end kurssi ja ma sain teada, et ta on araablane. Nüüd tema ja ta paar sõbrannat räägivad minuga pea iga päev. Nad on veidi kahtlased. Kusjuures ma sain teada, et ka Araabias blokitakse veebilehti nagu Hiinas. Näiteks ei saa nad Flickrisse ja orkutisse. Varem ei olevat nad YouTube’i saanud. Mulle sellised riigid ei meeldi. Internet ei ole keelamiseks. Kas vajutate lülitit või lasete kogu kupatust kasutada. Valik on teie!

9. jaanuar ‘10

Täna on olnud vaikne päev. Ärkasin pool kolm või umbes nii üles, istusin arvuti taha. Mõne aja pärast helistas sõber ja tagastas mulle raamatu peale kolme kuud seda enda käes hoidmist. Ta luges sellest 50 lehekülge. Nojah, eks talle siis ei meeldinud.
Edasi ma passisin arvutis, siis tuli idee õppida – vaheaja lõpuni on ju jäänud vaid üks päev. Umbes paari tunni pärast oli ka õpitud ja keemia ilusti maha kirjutatud. Kõik need kuusteist lehekülge. Õpetaja on ikka nii lahke.
Natuke mässasin ma ka noortefoorumis, üsna tore koht. foorum.noortele.ee võite ka ise uurida.

Peale seda tuli idee jälle oma uuringulehte laiali jagada. Üks sõber soostus eile selle isegi oma blogisse lisada. Aitäh Oliver! Niisiis lisan ma selle ka siia. Küsimustele vastamine ei võta rohkem kui kolm minutit ja kui võtab annan vaevatasuks küpsise.

Küsimustik asub siin!

Nüüd on käes õhtu, ilmselt jutustan ma veel veidi arvutis ja seejärel lähen lugema, homme tuleb vene keelega tegelema hakata.

Oh the horror!

From the Inside

I take everything from the inside
And throw it all away

Relva demokraatia

Täna kell 15:05 istusin ma Coca-Cola plaza nr 2 kinosaalis kohale 18 reas 12. Võtsin seljast jope ja kaelast salli ning sättisin 1L Coca-Cola topsihoidjasse. Nõnda kõik valmis valmistusin filmi alguseks. Mida ma siis vaatama läksin? Kõige kallimat filmi filminduse ajaloos – Avatari.

Film oli tõeline üllatus. Ootasin põnevat filmi, kuid see üli üle mõistuse. Ma ei ole ilmselt mitte kunagi nii head fantaasiafilmi näinud ja arvatavasti ei näe ka paremat. ( kuigi loodan siiralt, et siiski näen ) Filmil oli hea sisu, head effektid, head heliklipid. Mulle meeldis selle filmi juures kõik. Filmi sisu üldplaanis tuletas meelde kuidas suured riigid ründavad väikeseid, sest see on neile rahaliselt kasulik. Kõik on raha taga. See tuletas meelde kuidas ma tahaksin, et kogu ühiskonnakorraldus oleks meie ühiskonnas teisiti ja paremini läbi mõeldud. Pandora planeedi pärismaalastel oli ideaalne ühiskond. Vahel on religioon hea asi. Meil aga on mädanenud ühiskond mis üritab pidevalt ennast parandada lisades mädanenud taladele värsket puud peale. Sellest ei ole kasu.

Kuigi ma räägin suuri sõnu, et on vaja muudatust, ei ole mul siiski ideed. Ja isegi kui mul oleks idee, väga hea idee, ei oleks seda meie ühiskonnas võimalik ellu viia. Me ju hävitame kõik mis meid häirib või on meile kahjulik. Heaks näiteks indiaanlased.

Aga kui kellegil on ideid. Ärge jätke neid enda teada. Üritage siiski, sest kui me kõik vaikime, sest ei suuda me midagi korda saata. Elus saavad tihti need kes ütlevad mida mõtlevad surma. Samas need, kes ei ütle mida mõtlevad ei saavuta mitte kunagi mitte midagi.

Miks karta kukkumist kui oled veel kahe jalaga maas?

Laupäeva hommik

On mõnus laupäeva hommik, pea valutab, nina on kinni ja mind ümbritseb mõnus vaikus – nii palju see linnas võimalik on. Istun siin ja mõtlen, et kohe-kohe on jõulud käes. Sellegipoolest, nagu igal aastal, puudub mul ka sel aastal jõulutunne. Ma parem ei hakka seda jahtima, pole ju mõtet, sest see kas tuleb ise või ei tule üldse. Selle asemel otsustasin hoopis, et ma ei ole nii egoistlik nagu ma plaanisin olla ja ei osta omale bmx kahvlit. Selle asemel leidsin ma vennale toreda sünnipäevakingi ( ja ostsin endale reaamatu The Sorceress ja plaadi Metallica – Master of Puppets ). Siiski on parem tunne, sest andmisrõõm on tihti suurem kui saamisrõõm.

See mõte sai alguse sellest, et kahvel, mida osta tahtsin, osteti koos terve rattaga minu nina eest ära. Siis tuli idee, et ostaks lenksu hoopis. Läksin siis neljapäeval peale kooli Mysticu-sse ja ohoo – pood oli avatud aga uks ei avanenud. Leidsin, et järelikult pole mul vaja osta neid asju.
Järgmisel päeval magasin ma sisse, kuigi otsustasin, et ma ärkan veidi varem, tormasin kodust läbi külma soojale trollile ja sealt läbi vanalinna kooli. Astusin rutakalt kooli uksest sisse, kui Grete mu peatas: “Tundi ei toimu.” Prantsuse keel oli ära jäänud ja kuigi see pidi ära jääma teisipäeval olin ma nüüd koolis ja tundi ei toimunud. Vaatasin kella ja avastasin, et mul oli tund ja pool aega, et teha mida iganes. Aga mida teha hommikul kell 8:30 vanalinnas või üldse linnas? Kõik kohad on suletud. Niisiis astusin koolist välja ja jalutasin pool tundi ringi kuni mõned poed avati. Olin eelmisel päeval näinud internetist, et Rahva Raamatus müüakse The Sorceress raamatut ning otsustasin, et ostan selle ära. Nii mõeldud, nii tehtud. Aga mis nüüd? Mõtlesin, et mulle meeldib alati plaate saada ja et mul on olnud traditsioon vennale neid igal aastal kinkida. Läksin alla laseringi ning ostsin kaks plaati. Kusjuures ma sain tasuta püsikliendiks tänu sellele, et ostu summa oli piisavalt suur. Seejärel läksin ma kooli tagasi. Sain isegi vene keele vastatud, aga õpetaja ütles, et peaks kaks asja veel tegema.
Siiski mõtlen ma praegu, et kui mul poleks see prantsuse keele tund ära jäänud, ei oleks ma arvatavasti üldse vennale kinki ostma läinud ja mul poleks pooltki nii hea tunne, kuigi olen haige, kui mul on praegu.

Lisaks tahtsin rääkida, et kirjanduse tunni õpetaja on meil väga lahe. Ta on väga loov inimene. Selleks, et seletada kuidas “Odüsseia” on üles ehitatud lõime me oma klassi eepose “Oskareia”. Tema tunnid tõotavad tulla perioodi kõige põnevamad.

Vanadus

Viimasel ajal tundub, et ma olen vanaks jäänud. Miks? Pidevalt jään haigeks või vigastan ennast. Varem võisin terve talve õhukeselt palja peaga ringi lasta ja midagi ei juhtunud. Nüüd olen soojalt riidesee topitud ja näe palavik on, pea valutab, kõht valutab, kurk valutab jne. (Kõik seagripi sümptomid, tho ma ei usu, et notsu mu kätte sai, ei oleks nii kiiresti ravida suutnud seda) Nii oli olukord üle-eile. Magasin terve päeva ja järgmisel päeval käisin vaid eesti keele arvestust vastamas. Kaks päeva hiljem on parem tunne kuigi ninas ja kurgus on ikka mingit röga, kurk valutab ja hooti ka pea. Ühesõnaga on pidevalt kehv enesetunne. Peale selle väänasin ma umbes rohkem kui nädal tagasi jala välja. Siis ma ei käinud ka koolis. Kusjuures see puudumine ei ole üldse mu haridusele hea. Nii palju töid jäi eelmisel nädalal tegemata, sest oli arvestuste nädal. (Teeme kõik tähtsamad tööd 2. nädalal enne kursuse lõppu.) Siiski on nüüd põhimõtteliselt kõik asjad vastatud vist. Peale vene keele. Ma loodan, et õpetaja laseb mul selle reedel vastata, kuid ta võib jälle tunnis unustada. Pean talle vist üritama pidevalt meeldetuletada.

Seega on minu järeldus järgmine – mida vanemaks inimene saab seda vähem peaks ta koolis käima, mitte vastupidi. Väiksed lapsed suudavad omandada teadmisi väga suure kiirusega. Seda peaks ära kasutama ja neile pikad koolipäevad panema, samas vähem koduseid töid. (Luuletuste pähe õppimise võiks üldse välja jätta, mõttetu) Muidugi oleks see väikestele lastele kurnav ja kohutav. Ei.. oota… Kas on vahet kas me kurname ära seitsme aastase lapse või kuueteistkümne aastase lapse? Selles suhtes, et väiksemad lapsed on armsamad, jah, aga siiski on fakt, et nende õppevõimed on suuremad kui kuueteistkümne aastasel lapsel. Võib-olla ma ajan siin täielikku pada. Võib-olla teab haridusministeerium kõige paremini. Aga vahel tuleb ju lihtsalt asjade üle ise  juurelda mitte pimesi uskuda.

Pean mainima veel, et Jeremy Clarksoni raamat on suurepärane. Olen hetkel 140-da lehekülje juures. Raamat koosneb üldiselt kolme lehekülje pikkustest artiklitest ja need on kohutavalt head.